Energeetika ja looduslikud protsessid

Tänapäeval on energeetikas palju probleeme. Ning neid tuleb järjest juurde.

Tavainimesele kõige lähedasem probleem on ilmselt elektrihinna tõus. Eriti puudutab see neid, kellel mingit muud kütteallikat ei olegi. 

Kuid tegelikult on probleem palju suurem. Tegelikult peaks kliimamuutuste ja looduse (ka inimeste) hävimise vastu seismiseks:

1) Suurendama looduse mitmekesisust

2) Vähem reostama ja lõhkuma looduslikke alasid

3) tagama looduslikke protsesside normaalse töötamise.

Lihtsaimad lahendused:

Esiteks, kõige lihtsamaks lahenduseks oleks lihtsalt lõpetada kõige tootmine. Kuid see ei tule kõne alla.

Teine lahendus on see, mida praegu proovitakse ellu viia ehk lahendada probleeme tehnoloogia arenemise kaudu. Kuid, see viib täpselt selleni, mida kirjeldati Donella H. Meadowsi, Dennis L. Meadowsi, Jørgen Randersi ja William W. Behrens III-nda 1972. aasta raamatus „Kasvu Piirid“. 

Kusjuures raamatu koostamisel on arvestatud inimkonna tulevase tehnoloogilise arenguga.

Kasvu Piirid (1972):

I. Eksponentsiaalse kasvu olemus

II. Eksponentsiaalse kasvu piirid

III. Globaalne kasv

IV. Tehnoloogia ja kasvu piirid

V. Globaalne tasakaal

Esimeses peatükis näidatakse, kuidas igal hetkel proportsionaalne kasv on loomult positiivne tagasiside, mille tulemuseks on eksponentsiaalne kasvamine. Eksponentsiaalset kasvu saab pidurdada ainult negatiivne tagasiside – kasvu pidurdavate tegurite tugevnemine protsessi või nähtuse kasvades.

Teises peatükis selgitatakse, et lõplike ressursside korral ei saa eksponentsiaalne kasv kesta igavesti. Lõpliku suurusega planeedil Maa ei saa lõputult kasvada inimeste arv, haritava maa pindala, kaevandatavate maavarade hulk. Paljude oluliste maavarade tuntud varusid jätkub senise tarbimise kasvu tempo juures mõnekümneks kuni sadakonnaks aastaks. Elutegevusega kaasnev saastamine kasvab niisamuti kui tootmine ja vähendab järjest kasvavas ulatuses keskkonna eluks kõlbulikkust.

Kolmandas peatükis analüüsitakse nimetatud viie protsessi/nähtuse vastastikuseid seoseid, süsteemis olevaid tagasisideahelaid ja nende iseärasusi. Globaalseid protsesse kujundavaks oluliseks asjaoluks on viivitus negatiivse tagasiside ahelates. See teeb võimalikuks, et üks või teine protsess võib ületada jätkusuutliku taseme, aga sellele järgneb vältimatult taandareng. (Mastaapne näide on kalapüük Araali merest. Juurdekasvu ületav püük oli mõnda aega võimalik, aga nii püüti meri kaladest tühjaks.) Globaalse arengu mudeliga arvutati kaheksa parameetri ajaline kulg kuni 2100. aastani eeldusel, et inimühiskond toimib 21. sajandil samal viisil kui 20. sajandil, mida iseloomustas juhitamatu eksponentsiaalne kasv.

Need kaheksa suurust olid rahvaarv, tööstustoodang elaniku kohta, toidu toodang elaniku kohta, saastamise tase võrrelduna 1970. aasta tasemega, sündide arv 1000 elaniku kohta, surmade arv 1000 elaniku kohta, teenuste hulk elaniku kohta aastas. Ressursside lõppemise ja saastamise kasvu tõttu asendub senine areng peagi taandarenguga. Kõik vaadeldavad kaheksa parameetrit saavutavad mõni varem, mõni hiljem juba 21. sajandi esimesel poolel oma maksimaalse väärtuse ja hakkavad siis kahanema. Seda arengustsenaariumit nimetasid autorid standardmudeliks.

Neljandas peatükis analüüsitakse, kuidas tehnoloogia areng saaks ühiskonna globaalset arengut mõjutada. Erinevatest oletustest tulevikutehnoloogiate kohta järeldusid küll erinevad globaalse arengu stsenaariumid, kuid reeglina suutsid need stsenaariumid arengu kriitilisi hetki edasi lükata, aga mitte vältida.

Viiendas peatükis analüüsitakse globaalse tasakaalu võimalusi. Inimkonna stabiilne edasikestmine on võimalik, aga selleks peab inimkond otsustavalt muutma oma senist elukorraldust.

Raamatus tehtud järeldused:

Samamoodi, loodust ja keskkonda ülekasutavalt ning saastavalt jätkamine viib ressursipuuduseni, hävitatud eluslooduse ja saastatud elukeskkonnani. See, koos kliimamuutustega, tekitavad massilise rahvastikurände elamiskõlbulikule maale. 

Rahvaarvu kasvu tipp peaks tulema hiljemalt selle kümnendi (2020-2030) lõpuks ning majanduskasvu tipp tuleb umbes 2050-2060 aasta paiku. Edasi tuleb kiire majanduslangus, mis kulmineerub sotsiaal-majandusliku ja ühiskondliku kollapsiga 22. sajandi (umbes aasta 2100) alguses.

Tehnoloogia võimaldab hävingut natukene edasi lükata, kuid mitte vältida.

Arvestatavad lahendused:

Lõpmatule majanduskasvule suunatud majandusmudel tuleb ära muuta. Majandus peaks seisma 0 positsioonis.

Arengutase peaks kogu maailmas olema samasugune.

Uute asjade tootmist tuleb vähendada. Kui üldse midagi uut toota, siis pikaajalist, keskkonnasõbralikku, biolagunevat ja vastupidavat.

Maavarade ja mürkide kasutamine ja varumine tuleb lõpetada. 

Kliimat kütvate ainete õhku laskmine tuleb lõpetada.